on | off

KaMaOKe 2007

 

MARDIPÄEV

Algselt tähistati mardipäeva Tours´i piiskop Martinuse surmapäeval. Püha Martinus, keda tavaliselt kujutatakse noore sõjamehena, on Prantsusmaa, Saksamaa, veinimeistrite, viinamarjakasvatajate, kõrtsi- ja hotellipidajate, hobuste ning hobusemeeste ja veel ka sõdurite patroon. Räägitakse, et tema poole palvetamine pidavat kaitsma ka alkoholismi küüsi langemise eest. Hiljem hakati mardipäeva tähistama protestantismi rajaja Martin Lutheri sünnipäeval ehk 10.novembril. Kuna Lutherist ja tema naisest räägiti legende, et nad rännanud ringi kerjustena, siis sellest ka kostümeeritud mardisantide majast majja käimise komme. Eesti rahval on mardipäevaga seotud hulk tavasid ja usukumusi – eeskätt usuti, et mardid toovad kaasa viljaõnne ja suurendavad karja viljakust. Mardipäev lõpetas hingedeaja, siis algasid tubased tööd ja talveaeg. Kombeks oli, et marti jooksid pigem noormehed, hiljem hakati santimas käima ka segaseltskondadena. Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Takust, samblast, tohust või okstest valmistati habeme ja juustega mask, et varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Marti joosti mardiperedena keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Nende puhul oli eriti tähtis lauluoskus ja sõnaosavus. Sageli kuulus seltskonda ka pillimees. Mardilaulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt ja ollakse teel külmetanud ja palutakse end tuppa sooja lasta, kurdetakse, et lastel on kõhud tühjad. Palutakse pererahvalt ande, milleks võisid olla maiustused, toiduained, õlu või raha. Kui andidega rahul ollakse, tänatakse ja soovitakse igale pereliikmele õnne: peremehele hobuseõnne, perenaisele karjaõnne, noormehele pruudiõnne, tütarlapsele kosilaseõnne. Kui pererahvas mardisante piisavalt hästi ei kostitanud või marte tuppagi ei lasknud, sajatati pere kitsidust, kuulutati õnnest ilmajäämist, nälga ja surma. Sanditamisele järgnes laulude, mängude ja tantsuga ühine pidu, mis vahel lausa mitu päeva kesta võis.

KADRIPÄEV

Kadripäev on nime saanud aastal 304 surnud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Katariina oli 18-aastane haritud neiu, kes ei soovinud abielluda, sest ta oli Kristuse pruut. Legendi järgi väidelnud ta edukalt 50 filosoofi vastu, kes olid saadetud talle kristluse mõttetust tõestama. Vihane keiser saatis Katariina piinamisele – ta pidi hukatama rattal. Legendi kohaselt lagunenud piinariistad koost. Lõpuks lasti tal pea maha raiuda. Püha Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak ning kuna tema süboliks on ratas, siis on tema kaitse all ka kõik ratta jõul töötavad mehhanismid. Ta on ka teoloogide, filosoofide ja kõnepidajate patroon. Samuti lapsehoidjate, sest tema maharaiutud peast voolas vere asemel piima ning igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon. Eestlastel on kadripäev, 25.november, vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev mis tagas karjaõnne. Juba sadakond aastat on see eelkõige kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse ande. Laulud ja rituaalid sarnanevad mardipäeva omadega, samuti ka õnnistamissõnad ja manamised, mida pererahvale lausutakse. Kadrid erinevad martidest sellepoolest, et nemad palusid pigem villa ja muud näputööks vajalikku, vähem küsiti toiduaineid. Aja jooksul muutusid siiski olulisemaks maiustused ja raha. Kadrisantideks olid enamasti naised või naisteks riietunud mehed. Läbi aegade on kadrid kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, maskid ei olnud nii koledad kui martidel, nende peamine eesmärk oli lihtsalt nägu varjata. Kadrit joosti kadriperedena – perekonna kõige tähtsam liige oli kadriema, ülejäänud kujutasid eri vanuses lapsi, kelle jaoks kadriema ande palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriperedega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi ja pillimehi. Kärarikkus, laul ja pillimäng kuuluvad lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng ja laulud pole siiski nii lärmakad kui martide omad. Kadride tavadesse kuuluvad mõistatuste esitamine, laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööoskuse kontrollimine. Järgnes andide palumine, lauluga tänamine ja õnnistamine. Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi sajatusi. Saagi jagamiseks koguneti enamasti kindlasse peresse ning jagati saak võrdselt kõigi vahel.